Mõni ettevõte sünnib äriplaanist, mõni südamesoovist. Türi serval asuv Samliku Pekker kuulub kindlasti viimaste hulka.

Austraalia päikesest Järvamaa viljaväljade vahele

Raido ja Eva Soosaare lugu ei alanud üldse pagarikojast. Enne seda jõudsid nad elada mitut era- ja tööelu. Raido on hariduselt kokk, töötanud nii Austraalias kui Eestis, pidanud koos Evaga rändrestorani ning proovinud kätt ka müügitöös. Eva on õppinud optometristiks, on olnud õpetaja ja avalike suhete spetsialist. Juba kooselu algusest saadik on neid kandnud ühine soov elada maal ja luua midagi päriselt oma.

Ajal, mil küpsetamisest sai rohkem kui hobi, tuli teha otsus. Kas lõpetada või pühenduda täielikult. Nad otsustasid riskida. „Kui ka ei õnnestu, isegi kui see paari aastaga läheb vett vedama, oleme nii noored, et jõuame muuga uuesti alustada,” oli nende julge mõte. Täna on Samliku Pekker koht, kuhu tullakse teadlikult. Mitte ainult saia või kohvi pärast, vaid ka selle tunde pärast, mis siin valitseb.

Hapusaia filosoofia ja maailmatasemel väljakutsed

Pagar ärkab ammu enne külastajaid. Päev algab pool kuus hommikul. Teel tööle süüakse võileibu autos, sest pagarikojas ootavad kohe taignad, ahjud ja kümned otsused. Kuigi iga päev algab sarnase rütmiga, pole ükski päev päris samasugune. Juuretisega tainas on pagarile pirtsakas partner, kes nõuab tähelepanu ja õigeid otsuseid. See reageerib ilmale, õhuniiskusele ja temperatuurile. Lisapinget lisavad laadad, eritellimused ja vastuvõetud väljakutsed. Kohvikus on teinegi kapriisitar. Iga barista teab, et ka kohv nõuab vilumustega radarit oma „tujudele“.

Kõige selle juures on üks asi, mis Evat ja Raidot edasi viib ja see on tänu inimeste silmis ja suudes. „Aitäh, nii maitsev oli,” on lause, mida nad kuulevad sageli. Just need väikesed hetked annavad kinnitust, et tehtav töö läheb sööjale korda.

Samliku Pekkeri küpsetised kannavad tugevat isikupära, toetudes kahele sambale: mahejahu kasutamisele ja juuretise maagiale. Kõik sai alguse soovist teha oma pere lauale tervislikumat toitu. Nende hapusaia tunneb ära kaugelt ning igalt pildilt. Iga päts saab enne ahju minekut käsitsi joonistatud mustri. See on detail, mis võtab aega, kuid mida Eva ei ole valmis ohverdama isegi kõige kiirematel hommikutel. „Kuni mina siin töötan, ei kao need joonistused kuhugi,” ütleb ta naerdes. Nii ongi iga sai nagu signeeritud väike kunstiteos. Midagi sellist, mida ei saa teha kiirustades ega masstoodanguna.

Erilise uhkusega räägib Raido juuretisega croissant’idest, mille valmistamine nõuab kannatust, teadmisi ja aega. Seda tehniliselt äärmiselt nõudlikku protsessi viljelevad vähesed pagarid kogu maailmas. Tänaseks on sellest saanud pagarikoja identiteet. Just sellised väljakutsed hoiavad teda endiselt küpsetamise juures elevil ja erksana.

Kihnu lambad ja vana talumaja

Kui tööpäev läbi saab, ei lõpe tegemised pagarikoja lukustamisega. Kodus ootavad vana talumaja ja Kihnu maalambad. Juba hommikul enne küpsetusahjude juurde asumist käib Raido karja juurest läbi. Lammastest unistati juba Tallinnas korteris elades. Need väikesekasvulised lambad on võetud maastikuhoolduse ja nunnutamise pärast. Igal utel ja jääral on oma sugupuu, pass, iseloom ja nimi. Just nimede saamislugusid jutustades lähevad Eva ja Raido silmade särades eriliselt hoogu. Samas aitab see põlistõugu kari hoida korras pererahva ajaloolist talukohta, mida nad juba kolmandat aastat oma kätega renoveerivad.

Julgus unistada ja jagada

Samliku Pekkeri lugu ongi tegelikult lugu julgusest. Julgusest proovida, rääkida oma unistustest valjult välja ja uskuda, et need võivad täituda. Nii sündis ka pagarikoda ise. Enne kui ruumid olid leitud või plaanid lõpuni paigas, räägiti juba avalikult, et Türile tullakse. Ülejäänu on ajalugu, mis lõhnab värske saia ja kohvi järele.

Täna ootab Samliku Pekkeri tööpere külalisi Türi äärelinnas pagarikojas, kuhu tasub sisse astuda kasvõi korraks. Seda käsitööliste koda võib tulla avastama värske saia, käsitöökohvi või kaunite hapusaiade pärast, kuid suure tõenäosusega jääb meelde hoopis midagi muud. Kahe ettevõtliku unistaja siiras rõõm oma tegemistest, eluterve huumor ning oskus võtta elu paraja kergusega. Just sellised inimesed muudavad ühe pagarikoja paigaks, kuhu tahaks tagasi tulla.

Küllap sünnib ühel päeval ka nende unistus Türi rongijaamas ootavatest rendijalgratastest. Siis saaks rongiga saabuv külaline võtta suuna otse pagarikotta ning jätkata teekonda mööda kauneid kergliiklusteid Paide, Kirna või Tori küla poole. Järvamaad ongi kõige parem avastada rahulikult, omas tempos ja avatud meelega. Ausalt öeldes võiks see unistus kuuluda meile kõigile, sest Järvamaa on südamele nii lähedal.

Samliku Pekker on avatud neljapäeval ja reedel kell 9–17 ning laupäeval ja pühapäeval kell 9–16.

Kirjutas Piret Sihver, pildistas Silver Köster ja toetasid