Järvamaal Kolu küla veerel on paik, kus viimane õhtupäike kiigeplatsil silmi kissitama paneb ja loodus lubab võtta end kui vana peretuttav, kes on alati oodatud. Siin ei vilgu LED-tuled ega pakuta roosaks vahustatud cappuccinot. Küll, aga ootavad Sind siin kümblustalu saunad, tiik, massaaž ja kukk Sultan, kes on peremees Toomase arvates õnneliku kiremisega, justkui teada andes, et tema rahulolevas maailmas on kõik hästi.
Talu päris nimi on Aadu, ent väravas tervitab tulijat silt, mis kuulutab: „Kümblustalu Hellad Kolumatsid“. Nime üks juur on Kolu küla ise, teine aga peitub sõnas „kolumats“, millel rahvasuus mitu varjundit. Kord on see lahjemat sorti vanapagan, iseloomult süüdimatu koll, aga mõne meelest hoopis krutskeid täis ahjualune. No mine võta sa kinni. Aga hellus on siin talus hoopis võtmesõna: soe, päris ja südamest tulnud puudutus. Pererahvas Ülle Dreifeldt ja Toomas Raju on mõlemad professionaalsed massöörid, ning hellus lisandub nimesse täiesti õigustatult. Olgu see hellus nii krutskeid ja süüdimatust täis kui tahes.
Taluperes toimetavad kolm liiget ja kuigi tööpõld ulatub kuni Tallinnani, pole nad sugugi pelgalt pühapäevakolulased. Neil on Aadu talus viibimiseks oma süsteem, oma jagatud päevad, oma rütm. Ja hinge poolest on nad kõik maakad, selle parimas mõttes.
Toomas oli esimene, kellel tekkis vajadus linnast ära tulla. Värske omanikuna kaevas esimese asjana tiigi, et vaadata, mis saab. Sai küll. Teise asjana kerkis tiigi kaldale saun. Mitte mingi lihtne saun, vaid läbi kahe korruse jadeiidi kivist kerisega pühapaik, kus saunaleilil on aroom ja iseloom ning leilivesi alati parajalt tuline. Saunalavalt saab viskuda otse jahedasse tiigivette. Lisaks sellele on talus veel aurusaun ja kaks kümblustünni. Kui tuled siia, siis ära imesta, kui saad soovituse pärast leili võtta üks tõsine heinapebre vann. Nagu vanasti, kui rahvas teadis veel, kuidas ihu ja hing tasakaalu saada. Kümblusprotseduure jagub terveks päevaks.
Keset taluõue seisab massaažimaja. Talu süda, kus vaikuse sees liiguvad käed, mis tunnevad, kus pinged peituvad ja millal hingamine jälle kergemaks muutub. Pole siis ime, et ka linnaelanikud eelistavad suveajal tulla kohapeale maaõhku hingama, massaaži saama, jalgu murusse suruma ja hetkekski unustama, et olemas on Excel ja kiirtee.
Hellad Kolumatsid ei tee suuri ja kalleid reklaamikampaaniaid. Soovitusteave liigub inimeselt inimesele, kallistusest kallistuseni. Kliendid, kes satuvad siia tulevad tagasi, võtavad kaasa sõbrad, pered, vahel ka terve elu. Ülle sõnul jaguks saunalisi siia rohkemgi. Tuldagu vaid!
Sauna terrassil istub Toomase sõber Hendrik, kes elab muidu Inglismaal. Rätik puusadel ja naeratus suul, räägib ta loo, kuidas ta esimest ja viimast korda Cambridges saunas käis. Sealne leil jäi leigeks, terassile jahtuma minek lõppes sellega, et uks sulgus selja taga lukku ja mees jäi rätikus rõdule lõksu. Sellest päevast saati saunatab ta vaid Kolus. Siin sellised mured puuduvad.
Ent kümblustalu Kolus pole ainult saun. Siin on ka kiigeplats, kus kiik tõuseb peaaegu pilvedeni. Külaliste lemmik on talu rajatud matkarada, mis viib jõekalda liivapaljandini, läbi muistse hiiemäe ja toob ringiga tagasi. Naastes tunned end veidi teistsugusena, loodusimet näinult rikkamana. Lastele on siin mänguväljak ning kui kuskilt kõlab kandlemäng, tead, et kuskil peetakse pillilaagrit. Öötantsupeod tähistaeva all? Jah, needki mahuvad siia. Muusika ei kosta külla naabriteni ja noortel on ruumi, et olla noored – turvaliselt ja vabalt.
Ka öömaja vajadus leiab Hellade kolumatside juures rahuldust. Majutust pakutakse nii talumajas tubades kui puukujurite loodud omapärastes kämpingutes. Sellistes, mida mujalt ei leia. Need on nagu looduse embusesse ehitatud väiksed muinasjutud. Just neis „nõiamajades“ magavad need, kes hindavad lihtsust ja rahu, mitte minibaariga sviiti.
Kümblustalu Hellad Kolumatsid ei püüa olla trendikas glämping või peen spaakeskus. See on paik, kus aeg peatub, keha puhkab ja hing saab tagasi oma õige rütmi. Koht, kuhu tullakse, kui tahad lihtsalt olla, on nagu on. Ja vahel on see just see, mida kõige rohkem vaja on.
Kirjutas Piret Sihver, pildistas Silver Köster ja toetasid
