Tee alpakakasvatustallu lookleb nii pikalt, et enne kui päriselt kohale jõuad, poeb hinge kahtlus, ega ometi eksinud ole. Aga pärast viimast liivatatud voorest üles rükkimist, näed väravat, mis annab teada pärale jõudmisest. Adud, et teed edasi enam ei lähe ja naeratav mees, kes väravasse vastu tuleb on Pärtsaare talu peremees Imre Heinsaar.
Sissejuhatus alpakakasvatuse ajaarvamisse Järvamaal sai alguse 2014. aasta algupooles, kui esimesed alpakad Türi lähistele kolisid. Ega nad ise, reisikotid seljas, ikka tulnud. Imre ja Evelin Heinsaar tõid 11 noort looma, kellest 9 olid kriaootel, Saksamaalt oma farmi. Esimene talus sündinud alpakabeebi ehk kria nägi ilmavalgust juba sama aasta mais ning selle valge näoga pruuni pojukese nime järgi nimetati ka kasvatus Wile farmiks. Kui täna elaksid kõik sünnijärgsed Pärtsaare alpakad kodutalus, oleks neid kokku üle 100.
Algajatena pandi uutele beebidele nimesid tunde järgi. Hiljem sai nimepanekust süsteem. Muigega meenutavad Evelin ja Imre neid esimesi „lapsukesi“. Olid mõttes head eesti nimed nagu Edgar, Juta ja Kati. Siis tõusis päevakorda multifilmidest leitud lemmikud ja nii uidati mööda nimetunderadu kuni ühel aastal lepiti kokku, et alustame Ast. Laudast lippab poiste söödamaja juurde näiteks väike inimpelguseta Adam. Harjunud suhtlejana pistab ta oma nina sulle rõõmuga pihu sisse. Mine tea, mis maiust pihk peita võib.
Lumi ja Viira ei ole alpakade nimed, vaid need on tõupuhtad hundimurdjad koerad – maremma ja keskaaslane, kes on võtnud mõlemad laagrid oma kaitse alla. Lumi vaatab tüdrukute järele, nooruke Viira rivistab poisse, et kari koos ja silm peal oleks. Ja metsakutsusid on ümber Pärtsaare kuulda olnud küll. Pererahva palve on, et ärge tulge oma koeraga! Kõigepealt kardavad taluasukad võõraid ja teiseks on loom ettearvamatu ning ei või iial teada, mida arvab võõras tulija taluloomadest. Rikutud on siis külaskäik nii tulijal kui kohalikel.
Poisse ja tüdrukuid hoitakse eraldi laagrites. Imre muigab, et alpakapoistel on jagada nii palju armastust, et tüdrukud ei jaksa kõike vastu võtta. Kui Lõuna-Ameerikas on näha maastikul alpakakarja, siis on neil kindlalt kuskil omanik, kes neid karjatab. Alpakad pole metsikud loomad, nende saamiseks on tehtud aastasadu aretustööd. Ka Wile farmis ei jäeta kõiki loomi omale. Kui paned tähele, et mõnel loomal on rihm kaelas, siis see on eraldusmärk, et selle looma eest saab kaubelda ning koju viimiseks kaasa osta.
Alpakavillaste kudumite valmistamise ja alpakaaretuse kõrvale näitab Wile farmi rahvas külalislahkelt oma libamäletsejaid ka grupituristidele ja neid käib Kirna lähistel Poaka külas lausa viis tuhat aastas. Samuti on taluväravad valla üle-eestilise Avatud talude päevade ajal. Wile farm külalistele 2023. aasta esimesel poolel hindu ei tõsta.
Elamuse pakkumise latt on kõrgele tõstetud. Lisaks loomapargis ekskursioonidele viiakse gruppe ka villatuppa. Siit saab mälestuseks mõne suveniiri. Ja kui tervet looma osta ei raatsi ning pole teist panna ka kuhugi, siis osta omale soe villatoode. Neid müüakse villatoas erinevaid mudeleid sallist kampsunini. Uudistootena pakutakse alpakavilla täitega tekke. Samas näitab perenaine Evelin värtnal ette, kuidas saab pügatud villakuhilast lõng.
Alpaka vill on imepehme, allergiavaba ja seitse korda soojem kui lambavill, sest selle looma karv on seest õõnes, nagu on ka jääkarul ja põhjapõdral, ning seepärast soe, sest õhul puudub temperatuuri juhtivus. Pügatakse villalooma kord aastas. Nende loomade villakasukas võib olla 22 erinevat värvitooni, nüansse on valgest mustani ja tagasi. Pärtsaare talus saab eristada Wile karjas 19 tooni. Toonide nimetuste hulgast leiab unistama panevaid nimesid nagu dark rose grey (tume roosihall).
Fotod: Silver Köster
„Imetledes Järvamaad“ lugude valmimist toetavad:
