Kollane maja, kus Emmeliine kohvik praegu asub, on pika ja saladusterohke toitlustustraditsiooniga maja. Kui need seinad vaid saaksid rääkida!? Selles majas on pikalt tegutsenud vilka ööeluga õllekamber, lastesõbralik kohvik ja nüüd siis glamuurne pererestoran.

On karge talvehommik kui jalgu lumest kloppides praksuva kaminaga saali astume. Meid, kirjutaja ja fotograaf,  juba oodatakse. Kuigi on kiire aeg, sest on jõulukuu ning tellimusi tuleb kui küllusesarvest. Peab alustama varavalges ning kiire on kogu aeg.

Emmeliine kohviku perenaine Kadi Truus on kiirest hoolimata valmis mõtteid vahetama toidust, perest, ettevõtte pidamisest ja muust.

Küsimusele, kuidas temast kokk sai, vastab Kadi muiates, et igavusest. Ta töötas Tallinnas ühes disainibüroos assistendina. Algul meeldis, aga ühel hetkel tundus, et kõike on vähe. Kirge töö vastu ei ole. Kokana töötav tädi soovitas Kehtnasse kokaks õppima minna, sest küpsetajana oli Kadi juba tuntud. Mõeldud, tehtud, sisse astutud ja lõpetatud. Büroosse tagasi ta ei läinudki.

Esimene proovikivi oli teises Järvamaa nurgas Albus, kus maakivist hoones toiduait  mõisa kõrval. Kadi sai toidukoha pidamise maitse suhu ja tundis kirge ning igav enam polnud. Kui toiduaidalt paluti Albu põhikooli toitlustamist, asutas Kadi oma suuna hoopis Kirna mõisakohvikusse, sest koolitoidu ülikalkuleeriv stiil talle ei sobi. Toit ei pea olema keeruline, aga kindlasti hingega tehtud. Toit tunneb tegija emotsioone. Vastu tahtmist tehtud toitu tunneb sööja ära. Kadi mõtiskleb, et kui tal on tuju paha siis hakkab küpsetama. Kirna mõisast võttis Kadi suuna Sargvere mõisa, kus pidas kohvikut kuni mõisa müügini.

Kadi nimetab oma perevõrgustikku taustakaljuks. Kogu Kadi pere on ettevõtmises rakkes. Emmeliine kohviku meeskonnas on tööd pereliikmete vahel kenasti jaotatud. Kadi ema on soolasemeister, Kadi ise peakokana teeb mõlemat, vend Andre võtab tellimusi ja kannab saalis ette, abikaasa Ahti on „toob-viib mees“ kui vaja catering kohale viia, teenindada või poest miskit tuua. Viimaks pesamuna, kahe ja poolene Ella, nakatab lihtsalt kõiki oma rõõmuga. Vaatamata esialgu ehmatavale uuendusmõtetele, tulevad kõik alati plaanidega kaasa.

Konkurendid nimetavad Kadi teerajajaks, kelle pärandit järeltulijatel hoolikalt täita tuleb. Muiates arvab Kadi, et muidugi on see meelitav, aga spetsiaalselt selle nimel pole ta midagi teinud. Kvaliteedimärgistest kõneldes nendib toidutoa perenaine, et eraldi eesmärk Falstaff pole. Paide linn, kui turismisihtkoht, muidugi vääriks üht toidukohaga seotud kvaliteedimärki. Miks mitte Falstaff Emmeliine kohvikule?

Paides avas Kadi kohviku 2023 aasta esimesel septembril. Sissetöötamine võtab ikka aega. Reede õhtul on kohvikus eripakkumised ning töölt tulijale pakutakse töönädala lõpetuseks head toitu. Alul olid kohvik reede õhtul hõre. Tänaseks on juba suust suhu reklaam levinud ja reedeti kohvik enam tühi ei ole.

Istume kohvikus enne lahtioleku aega. Äkki koputatakse uksele ja koputaja küsib tagasihoidlikul moel end kohvikusse sisse. Lahkesti juhatatakse tulija lauda ja soovitud soe jook tuleb ka. Selgub, et külaline on kaugemalt ja möödaminnes tekkis mõte sisse astuda. Seminariruumide järele küsides näitab pererahvas teist korrust, mis just sisustatud kaugtöö ja koolituste tarvis. Emmeliine kohviku pererahvas kohe oskab mõjutada hea sisekujunduse tundenärvi. Kohviku interjöör on peene ja hea maitsega, mõjudes sooja, hubase ning kutsuvana. Kogu mööbel kohvikus on tulnud taaskasutusest  ning kohvik väga kestliku  mõtteviisiga.

Jätame pererahvaga hüvasti ning lubame omalt poolt ainult sooje soovitusi jagada. Selle peale lausub Kadi: „Hästi läheb siis kui mõtled läbi, kellele sa süüa teed ja suust suhu reklaam ongi kõige väärtuslikum ning kõik, mis valmib potis, on puhtalt su enda kontrolli all.“

Emmeliine kohvik asub Paides Väike-Aia tänaval, Arvo Pärdi sünnikohta tähistava muusikaaia kõrval. Lahti on kohvik kolmapäevast laupäevani. Astu kollasesse majja sisse või koputa uksele.

Kirjutas Piret Sihver, pildistas Silver Köster ja toetas