Mõni sihtkoht on nii ülerahvastatud, et enne kui oma pere pildistamiseks rivistatud saad, oled juba naabri mobiiliekraanil koos võõra vanaemaga. See pereretk viib sind kohtadesse, kus küll elu keeb, aga hing pole trügimisest paelaga kaelas. Tule ja vaata, kuidas puhkus võib olla korraga mõnusalt populaarne ja meeldivalt normaalne.
Kui sinu pere igatseb seiklust, kus saab turnida, hüpata, pladistada, imestada ja naerda nii, et põsed pisaraist märjad, siis siin on ainult turismilemmikpaikadest koosnev hitihoiatus Kesk-Eestist! Pakkige kaasa seikluse janu, sest ees ootavad losside saladused, kõikuva sillaga vaprustestid, hirvepargi safariteed ja muinasjutulised üllatused. Ning palju, palju vett.
Paides paneb ajakeskus Wittenstein kogu pere ajamasinasse ja lennutab läbi sajandite. Siin saavad isegi teismelised aru, et ajalugu võib olla midagi enamat kui igav peatükk õpikus, kus minevik pole lihtsalt aastaarv, vaid elamus. Ajamasin pöörleb igas töötoas ja keegi ei karju “igav!”, sest rännak läbi sajandite on siin sama äge kui arvutimäng ja keegi ei küsi WiFi parooli.
Ühel hetkel Toosikannu Looduspargis rullub lahti metsane maastik. Puude vahelt ilmub nähtavale nõtke liikumisega isane punahirv oma karjaga. Mäletsev flegmaatiline hirvepull vaatab ujedal ilmel teie auto poole hinnates margi sobivust sellesse metsatukka. See on nagu päris safari ja tagapingilt kostub elevil laste hüüd: “Vaata! Ta liigutas pead! Ta vaatas mind!”
Viljandi järve kõrgel kaldal seisab loss, mis pole küll enam täies hiilguses, aga selle varemed hoiavad end püsti sama uhkelt nagu vana rüütel, kes keeldub pensionile minemast. Rippsild üle vallikraavi kõigub täpselt nii palju, et isegi kõige julgem teismeline tunneb kerget sisemist kiljatust. Hirmu ei tunnista muidugi keegi. Paar korda üle tudiseva silla kõnnitud, on jalad lossivaremetel turnimisest päris väsinud. Siis aitab Viljandi järve karastav vesi tuju turgutada ja perevõistluses selgub, kes vahmiilist kõige esimesena kiljatab, sest vesi on küllaltki ergutav.
Viimane peatus Viljandis – Kondase keskus, ei kuuluta reisi lõppu, vaid annab veel ühe värvika vindi. Siin on kunst, mis ei püüa peent muljet jätta, vaid paneb pigem muigama. Näitused on nii lõbusad ja värvikad, et isegi lapsed, kes tavaliselt muuseumides ohivad, tahavad veel ühe tiiru teha. Igaüks leiab, et temastki võib saada tulevikus kuulus naivist. Suurepärane ühisosa leidmine kohast, mida oodatagi ei osanud.
Ka Põltsamaa lossil on teatav ajamasina funktsioon. Kuvades ekraanidele ajastuid, mil mehed olid rauast, laevad puust ja Netflixi asemel vaadati õhtuti, kuidas ema vardaid klõbistab. Muuseumis saab piiluda vanaaegse elu argipäeva – kuidas söödi, mängiti ja ellu jäädi ilma elektri ja kiire internetita. Ja kui juba kohal oled, tasub turnida lossi torni, sest sealt avaneb vaade Põltsamaa ümbruse väljadele, mis on nii hingematvalt ilusad, et isegi su telefon mõistab hetkeks TikTokita olla.
Seiklused jätkuvad Taageperas, kus Alice Imedemaal tunduks nagu tavaline külalaps. Lossi pargis on kujud liialt fantaasiarikkad, et olla lihtsalt aiadekoratsioonid. Täiskasvanud peavad ses roosamannas lillevahus kõvasti pingutama, et vaimustus üle ääre voolates väärikusele põntsu ei paneks. Lapsed seda probleemi ei tunne, nemad lihtsalt lippavad mööda parki ja teevad pilte.
Möödaminnes kõlab korraga mulgi keel. Justkui uue maailma värav on Mulgi elamuskeskus täiuslik uute teadmiste varasalv. Äraarvamismängud, soovide kaev ja rippkiikedelt jälgitav eskspositsioon toovad igale pereliikmele tarkust juurde. Lõpetuseks kõlab õhus tummine küsimus “Kas mulgi puder võiks olla parem kui tavaline puder?” Spoiler: jah, on küll. Võib julgelt öelda, et retk on olnud täis nii maitset kui mõtet.
Tõrva! Kui päike paistab lagipähe ja higipiisad kuklast alla tilguvad, siis kisub iseenesest Tõrva veemõnula poole. Lapsed pladistavad rõõmust, vanemate stress sulab nagu jäätis päevitustoolil ja kõik on korraga rahul. Basseinid, saunad ja mullivannid pakuvad mõnu igaühele ja sugugi ei pea koju sõitma, sest teisel korrusel saab rahumeeli ööbida. Mõnulemine hommikust hommikuni!