On kohti, kuhu astudes tunned, et argipäev jääb värava taha. Järvamaal, Öötla külas asuv Kaljusalu talu on paik, kus maaelu ja eksootika ristuvad mõnel ruutkilomeetril ning võtavad su üle võimust. Perenaiseks on sel talul Marge Kaljuste, kes kolis linnast maale kolmteist aastat tagasi, sest süda ei lasknud enam teistmoodi. „Ma teadsin, et tahan elada maal koos loomadega,“ ütleb ta. Ja loomadega ta nüüd elab. Neid on Kaljusalus kokku juba üle kolmekümne liigi.

Kõik algas ühest maamajast, mille nimi võinuks jääda tavaliseks Uustaluks, ent Marge otsustas teisiti. Ta laenas oma perenimest „Kalju“ ja pani kõrvale „salu“, sest see kõlas koduselt ja rõõmsalt. Nii sündis Kaljusalu talu, justkui laulatus inimese ja maa vahel.

Kui taluväravast sisse keerata, kuuleb esimesena hobuste ning eeslite hirnumist ja kitsede nõudlikku määgimist. Veidi eemal ronivad võrkaedikus kolm krutskeid täis pesukaru – Tipsi, Riki  ja Niko. Nemad on talu staarid, keda võib jälgida tundide viisi. Toiduga on nad aga valivad nagu gurmaanid. Lihtne porgand neile ei sobi, vaja on eriliselt serveeritud snäkivaagnat. Ja kui pakutakse pannkooke, on peoõhtu garanteeritud. „Aga piir peab olema,“ muigab Marge, „muidu hakkavad nad varsti pallina mööda aedikut veerema.“

Pesukarude kõrval elavad kõrberebased Dodo ja Dora. Õde ja vend, keda oodati Kaljusallu poolteist aastat. Nende suured jahutavad kõrvad on kui lokaatorid, silmad aga säravad väikeste nööpidena. Nad liiguvad vilkalt, haistavad iga krõbinat ja eelistavad einestada elusate ussikestega. Kõrberebaseid vaadates unustad hetkeks, et oled Eestimaa südames, mitte nimetus kõrbeliivas. Nemad elavad väiaedikus soojal ajal, talve veedavad toas koos kassidega. Nende talvekorter on alles ehitamisel.

Kõige armsam kärgpere liige on šoti mägiveise ja herefordi segatõugu vasikas Laki, kelle Marge hellitavalt „erešotiks“ ristis. Laki lokkis tukk võbeleb tuules nagu rokkstaaril ja iseloom on täpselt sama siiras kui välimus armas. Läheduses müttavad Laki vanemad Käbi ja Anni. Arvestatava populatsiooni loovad loomaaeda kitsed, tuhkrud ja jänesed.  Eeslite, väikeste ahvikeste ja laama kõrval astuvad rahulikult oma aedikus ringi rebased Yuki, Reinu, Hundu ja Urri. Marmorrebane Lumilee on eriline loom, sest tema leidis Kaljusalu talus turvapaiga, kui ta eelmine kodu temast loobus.

Kõige veidram olend on suure närilise nägu patagoonia  mara, kes näeb välja nagu jänese, kitse ja känguru ristand. Tema rahulik olek paneb muigama, kuidas loodus küll sellise kombinatsiooni kokku segas? Omaette maailm on kilpkonnadel, tšintšiljade ja isegi tarantli maja, kus talveks köetakse mõnusalt soojaks ja kasvatatakse putukaid, et loomadel oleks alati värsket toitu.

Kaljusalu talu ei ole pelgalt vaatamisväärsus. See on ka päästejaam. Siia on jõudnud hulganisti loomi, kelle saatusele on mujal käega löödud. Mõni hobune on tulnud liiga kõhna ja haigena, kassipoegi tuuakse värava taha igal sügisel. „Kui saad aidata, siis aitad,“ ütleb sotsiaaltöötaja hingega Marge lihtsalt. Nii on talust saanud kodu nii eksootilistele kui ka kodumaistele tegelastele, kes muidu oleks jäänud hooleta.

Kaljusalu talu on koduloomaaed, sestap ei toimu siin midagi masstoodanguna. Igal loomal on oma nimi, teada iseloom ja ka oma tallu saabumise lugu. Ka käitumismuster, mida loom teeb kui oma  maja uksest inimest näeb. Mõni roniks rõõmust mööda varbaeda lausa üles, mõni piirdub ettevaatliku ümbernurga piilumise ja nuhutamisega. Suhkruoravad päeval magavad ja hämaras neid söötma tulnud perenaisele hüppavad suisa peale, nemad liiguvad ringi vaid öösiti.

Muidugi pole loomapidamine ainult rõõm. Iga kord, kui mõni kaaslane kaob, on see valus. Marge tunnistab, et vahel mõtleb siis, miks ta endale seda teeb. Aga vastus on lihtne, sest rõõmu on alati rohkem. Ja rõõm ei ole ainult tema oma. Siia tullakse perega, tullakse klassiga, tullakse sõpradega. Mõned külastajad lahkuvad uute teadmistega, mõned aga südames soojusega, mida ainult loomad anda oskavad.

Loomatalus on rakkes kogu Marge pere: poeg Jaanis ja pojanaine Ketri, kel kõigil on oma päevatöö ka mujal. Abiks käivad ka vabatahtlikest hobulembesed naabri lapsed. Tööandjaks on Kaljusalu talu kahele inimesele, Svenile ja Helenile. Marge taotleb hetkel loomaaia luba, mis annaks talle suurema võimaluse olla avatud kauem ja rohkem päevi.

Talvel muutub Kaljusalu talu Jõulumaaks, suvel ootavad aga pikemad avamised ja plaanid uute loomade jaoks. Võib-olla alpakad, võib-olla leemurid. Unistada ju võib. Seni aga on kindel, et Kaljusalu talus elavad loomad oma parimat elu, Marge on leidnud oma koha ja iga külaline leiab killukese rõõmu, mida endaga kaasa viia.

Kaljusalu talu ei ole lihtsalt loomaaed. See on koht, kus pannkoogid kuuluvad pesukarudele, rebased hoiavad oma suuri kõrvu päikese poole ja perenaine Marge tõestab iga päev, et maaelu võib olla kõige eksootilisem seiklus. Tule vaata oma silmaga.

Kirjutas Piret Sihver, pildistas Silver Köster ja toetasid