Meis kõigis on tuhandeid tundeid. Iga tunde taga on mingi lugu, mälestus või mõte. Elevus, igatsus, meelerahu, rõõm, nostalgia, turvatunne või lapsepõlvemälestusest tulev tundevirve. 

Visit Järva palus kuue nädala jooksul (10.11-21.12.21) nii praegustel ja endistel järvakatel kui ka inimestel üle Eesti sõnastada oma tundeid seoses Järvamaaga.

Siin on mõttemõlgutused Sulle lugemiseks ja äratundmiseks:

1. Järvamaa on minu kodu. Järvamaal on endiselt paljud inimesed maaga seotud. Nad on pigem tõsised ja kinnised, võib-olla isegi murelikud.  Piret
2. Tunne on pühalik. Tunnen end  pühitsetuna pühas paigas. On teada fakt, et kirikud ja enamus mõisaid ehitati Maarahva pühadesse paikadesse. Need kohad on aastatuhandete jooksul olnud kohalikele puhtad ja pühad. Sarnast tunnet olen tundnud üle Järvamaa mitmes kohas: Pähklimäe hiiemäel Karjakülas, Änari hiieallikatel, Norra allikatel, saarel Kolu mõisa pargis, Imavere ohvrikivi juures, Kirna mõisa pargis, Laupa mõisa pargis, Türi kirikumäel, Järva- Peetri kirikuaias, Paide linnuse juures. Ülo
3. Kui siia ca 15 aastat tagasi kolisime, siis põhiargument Järvamaa kasuks oli see, et siit on igale poole enam-vähem üks maa minna. Nüüd, 15 aastat hiljem, on kindel teadmine ja tunne, et siit ei ole mitte ainult hea igale poole minna, vaid siia on ka igalt poolt hea ja mugav tulla. Üks ameeriklane nentis, et see on vaat et ideaalne koht rahvusvaheliste sõprade kokkusaamiseks, sest rahvusvaheline lennujaam on siinsamas, ja kõik on käe-jala juures. Järvamaale saab igalt poolt, ja siia on lihtne tulla. Martin
4. Järvamaa on parim paik elamiseks kui sa tahad olla sõprade keskel, igal pool mujal elades oleksid sa sõprade ääres. Ja see, et me elame keskel, ei tähenda, et me oleme keskpärased, me oleme suurepärased. Küllike
5. Järvamaal on ilusad metsad ja rabad, aga siin on ka väga toredad inimesed. Need inimesed aitavad ellu viia sinu unistusi. Minu jaoks Järvamaa tähendab seda kohta, kus sa saad teha seda, mida sa tahad. Siin ei ole väga palju turismiatraktsioone, ja minu jaoks tähendab see võimalust. Sa saad luua midagi väga põnevat kogu Eesti, kogu maailma jaoks. Aljona
6. Järvamaa on fantastiline koht elamiseks. Kui käin kas mujal Eestis või välismaal, tahan siia ikka tagasi tulla. Siin ümbritsevad mind parimad inimesed ja parimad võimalused.  Arto
7. Mulle tundub, et Järvamaa on väga musikaalne maakond ja Paide on väga musikaalne linn. Minu esimene esinemine koos kooriansambliga toimus 1965. aastal just Paides, laulsime Pilvi Üllaste laulu “Kui kiisu läks kõndima.” Saatuse tahtel olen siia sattunud. Olen tööd teinud sadade lastega ja ukse taga on kogu aeg lapsi, kes tahavad laulda. See teeb rõõmu. See teeb õnnelikuks. Sirje
8. Saan uhkena öelda, et olen läbi ja läbi järvakas, minu algus on siin ja ilmselt ka lõpetan siin. Tiina
9. Kolm mõtet torkab pähe seoses Järvamaaga: minu kodu kui kindlus, tammsaarelik tee tööd ja näe vaeva siis tuleb ka armastus ning lapsepõlv, mida olen tundnud ise ja mida tunnevad ka praegu mu lapsed. Tuuli
10. Kõik järvakate hädad algavad sellest, et nad ei suuda lihtsalt paigal istuda. Tarvis on pere luua, juured alla ajada, pühenduda tegemistele, genereerida uusi nutikaid ideid, oma kogukonnaga lahedaid asju ja kõige selle juures on alati üks törts huumorit. Kirsika
11. Kuigi õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja vahel ka armastus, siis tunnen mina end siin, Järvamaal juba 21 aastat õnnelikuna. Kirsika
12. Kui Järvamaale mõtlen, siis Saaremaal sündinuna tuleb esimesena meelde, et siin pole merd. See merest eemal olemise tunne on mulle ühtpidi tuttav, aga teistpidi  – kui ma juba siin olen, siis selle avaruse annavad kätte mingid teised asjad – metsad, põllud ja rabad. Ma arvan, et seda avarust on kõigile vaja, see tuleb kuskilt üles leida. Jan
13. Koht, kus pole kunagi kiire. *Anonüümne kirjutaja
14. Järvamaal on Türi linn, üks ja ainumas terves maailmas! Triinu
15. Elu südamaal, kogu ülejäänud Eesti kiviviske kaugusel, see on see, mis mind kõnetab. Triinu
16. Öeldakse küll, et lapsepõlve maitsed saadavad kogu elu. Vanemate sõnul sai lapsepõlves kuuseriisikaid söödud nii et küll ja veel, aga 20ndate keskpaika jõudes kehitasin õlgu – mis seal ikka nii erilist võiks olla. Aga kui siis Vargamäe kuuskede alt korjatud kuuseriisikad võiga praetuna värske kartuli kõrval olid, olin valmis marineeritud männiriisikatele truudust murdma. Nüüd eksisteerivad nad mõlemad mu keldris hoidiste riiulil ja pühadelaual. Kristi
17. Järvamaal on palju ägedaid kohanimesid: Ammuta, Mõnuvere, Sandiväsitaja, Norra, Rõhu, Vissuvere, Kolu, Kõdu ja Käru jne. Alati on hästi põnev lugeda ja kuulata, kuidas mõni koht on oma nime saanud. Kristi
18. Järvamaa viljakas mullas on kasvanud maailma kõige ägedam Jaan Pehk. *Anonüümne
19. Esna galerii on suur värske sõõm kultuuri ja kunsti ja käsitööd. Imeline! *Anonüümne
20. Vargamäelik avarus. Aune
21. Palju muuseume. Aune
22. Rabad. Aune
23. Tagametsa skaudilaager – palju toredaid mälestusi, sõpradega õhtud lõkke ääres. Aune
24. Järvamaa oma soode, rabade, metsade, põldude  ja väikelinnadega on parim, mida elukeskkonnalt tahta. Järvakas on uskumatult järjekindel, aateline ja kultuurisõbralik. Jane
25. Need Järvamaa inimesed!  Nendega võib alati suuri tegusid teha. Jane
26. Paide on parim paik elamiseks. Paidest on liikuda kõikjale mõnusalt paras maa. Alati kui kaugemalt tulen ja sõidan autoga üle mõne Pärnu jõe silla, valdab mind tõeline rahu ning äratundmine. Olen kodus. See on koht, kus olen alati tahtnud olla. Rahulik, samas piisavalt tempokas. Jane
27. Olen esimest põlve järvakas ja üdini armunud siinsesse keskkonda, inimestesse ja nende tegemistesse. Jane
28. Iga rohenäpu ja käsitöö huvilise aasta tippsündmus Türi Lillelaat. *Anonüümne
29. Toidukoht Sämmi Grill. *Anonüümne
30. Mind valdab suur õnne, rõõmu ja tänutunne elada nii kaunis kohas Järvamaal nagu Viisu! *Anonüümne
31. Mulle meenuvad Järvamaa saagirikkad põllud ja lüpsikari. Meenub, kuidas 100 lehma sõi ühes koplis, lüpsmine toimus sealsamas lüpsiagregaadi juures.  Mitmel korral oli võimalus olla karja kolimise juht ja sõita jalgrattaga karja ees ning hõigata teatud lehmi nimepidi endale järgnema, ülejäänud kari järgnes neile. Olid ajad ja hetked, mis ei unune … Maie
32. Kodu. Vanavanemad. Lapsepõlv. Rahu ja vaikus *Anonüümne
33. Järva-Jaani, alguses vanatehnika varjupaik, nüüd koos tuletõrjemuuseumiga on meie pere iga-aastane must be külastus. Pere meespoolel kulub seal alati rohkem aega ja iga kord lisandub uusi avastusi ja mõtteid. Autopark oma käega katsutavate võimalustega on meie praegu 9-aastase poja vaieldamatu lemmik. *Anonüümne
34. Armastan Paidet, armas väikelinn, kus elab suure südamega kursuseõde! *Anonüümne
35. Kes ei teaks arvamusfestivali? Kohtumispaik, kus pead olema! Kui sa sellel ei osale, siis sind nagu poleks olemaski 🙂 Kõik teavad, kuulevad, arutavad, jagavad ka kuid pärast toimunud üritust. Kui see pole oluline, siis mis veel?* Anonüümne  
36. Kui ühte paika mahub nii palju ilu, siis rohkem pole sõnu ju vajagi! *Anonüümne
37. Türi lillelaat, kui palju lilli ja funi. Auga ära teeninud kevadpealinna tiitli! *Anonüümne
38. Kõige kaunim päikeseloojang on Müüsleri metsade tagant künka otsast, silmapiiril pole muud kui puutumata loodus, värvikirev taevas ja hing hakkab iseenesest helisema, tuntav rahu tuleb hinge. Pille
39. Kui keegi ütleb Järvamaa, siis lisaks kodule meenuvad mulle lõhnad suvest, kollastelt põldudest, mesilaste tarudest ja õhtu hämaruses laulvatest ritsikatest. Pille
40. Maal on imeline, lähed poodi, hüüad juba ukselt “Tere hommikust!” ja inimesed vastavad sulle. Tunnen, et hoolime inimestest enda ümber. Pille
41. Mulle meeldib talv. See kuidas lumi katab kõik valge vaibaga ja annab võimaluse loodusel puhata, tekitab minus juba kerge jõulutunde, piisab ainult lumestki. Pille
42. Köisis, kodu lähedal on teeristil suur vana vaher, olen lastele juba aastaid rääkinud: varsti oleme kodus, kodupuu paistab juba. Pille
43. Järvamaa on kodu – soe, avatud, imeline! Tunnen, et just siin ma tahan oma lastele juured kasvatada. Merli
44. Suveõhtustes rabades sookailu lämmatav lõhn – rahu ja vaikuse tunne. Merli
45. Aastaringsetel teetöödel aurava asfalti lõhn – muutumiste tunne. Merli
46. Paekarjääri lõhkamise mürina kõhe tunne. Merli
47. Muuseumide, kirikute ja mõisate avastamise tunne. Merli 
48. Ärevustunne enne Arvamusfestivali. Merli
49. Rahulik ja helge õnneliku lapsepõlve ja vabaduse tunne, sest peamiselt sai seal aega veedetud suvel, kui oli koolivaheaeg. *Anonüümne
50. See tädi sünnipäevale sõitmise tunne jaanipäeva paiku, kui isa pidas tee ääres auto kinni, et saaksime kraavist haarata mõned taimed, millest sündis teel olles lillekimp sünnipäevalapsele. Kimp sai enamasti väga originaalne, nagu sünnipäevalaps ka oli (võis sisaldada ka nõgeseid või ohakaid, kõik ju tegelikult ilusad taimed). *Anonüümne
51. Kui sulgen silmad, näen endiselt metsmaasika välja liivakarjääris. Ma ei tea, kus see asus, aga sellises kohas sai reaalselt käidud. *Anonüümne
52. Vabaduse tunne, Vao küla rabas seenel ja marjul käimised. *Anonüümne
53. Suvi ja pikad valged õhtud, Väinjärve veepeo möll, ja et telgis oli suve lõpus juba päris külm magada. *Anonüümne
54. Need imelised ja salapärased Kõrvemaa soosaared. Soos olles tunned eemalt kõrguvate soosaarte kutset. Aga milline see saar olla võib? On seal lopsaka taimestikuga salumets kuldkingade ja teiste orhideedega? Või hoopis suurte sipelgapesade, pohlade ja seentega palumets? Või on see hämar karukäpajälgede ja inimpelglike lindudega laanemets? Või liivased künkad mägralinnakutega? Või on saar olnud mõisniku käsul soosaartele aetud peredele poolteist sajandit koduks?  Sealse taluelu tunnistajateks võivad olla elumaja vundament, talulauda kivimüürid, kiviaed, uruloomade poolt asustatud kelder või metsistunud tara- ja pihlenela võsa. Aga saarte vahel soos on veel praegugi näha suve- ja taliteede kohad. Kunagi oli igal soosaarel ka nimi. Praegu tuntakse nimepidi vaid suuremaid, kuid väiksemate, karjapoiste pandud nimedega saari, enam mitte. Järvamaa on mitmekesise looduse, väärilise ajaloo ja kultuuritraditsioonidega kodumaakond, mille üle tasub uhke olla.    Ester
55. Elan Kesk-Järvamaal mitmekülgse loodusega paigas. Minu kodukoha ümbruskonnas on metsad ja rabad, kus on väga paljud meie looduses kasvavad marja- ja seeneliigid esindatud ning mul on võimalus ise korjata loodusest, mis mulle ja me perele meeldivad. *Anonüümne
56. Minu lapsepõlv möödus Järvamaal, ühes väikeses külas. Tunnen suurimat heameelt, et minu mängumaa oli vana mõisapark. Selles mõisapargis tekkis huvi looduse ja pargis kasvavate puude ja põõsaste vastu. Kirg selle kõige vastu viis mind elus edasi. Tunnen end väga hästi, kui saan kuskil oma loodusega seonduvaid tähelepanekuid jagada.*Anonüümne
57. Elan Järvamaal kohas, kust linnulennul ca 15-20 km raadiusega on peaaegu 30 mõisa. Kuigi jah, kõik pole enam päris säilinud, kuid kui ringsõidu tegime, siis kõik mõisakohad on veel leitavad. Hämmastav, et meie piirkond oli nii tihedalt mõisatega asustatud. *Anonüümne
58. Järvamaa on muinasmaa. Piret
59. Mina leidsin Järvamaalt kaaslase kogu eluks.*Anonüümne
60. Kabala Laulupidu! Igal aastal, täpselt samal ajal ja samas kohas. See kindel tunne, et kuulud kuhugi ja oled osa millestki enamast! Jane
61. Sündisin siia, Järvamaale. Eks sellega sain juured alla. Ükskõik kuhu on elutee mind viinud, olen leidnud alati tee tagasi. Tagasi laiade põldude vahele. Tagasi sügavate metsade keskele. Metsas leian rahu! Vahet pole, mis eesmärgil metsa minna. Järvamaal on palju häid seene- ja mustika metsi. On kohti, kus matkata. On jalutamiseks häid metsaradu. Ka jahimees leiab endale asu. Mulle meeldib jahionne uurida, loomade laskmine pole minu rida. Kuid vahva on kodus, kus on turvaline. Minul, minu lastel ja meie loomadel ning metsloomadki tunnevad siinkandis end hästi. *Anonüümne
62. Ühel suvel elas kuulsin, et eemal metsas elab hunt. Esmalt ei uskunud. Paar nädalat hiljem nägin ise teda põllul jalutamas. Hirm oli suur, siiski metsloom kardab inimest. *Anonüümne
63. Armastus liigub siin ringi. Minagi leidsin enda oma Järvamaalt. Kaasa pärit Virumaalt, aga Järvamaa peol tutvusime ja nüüd me siin elame, keset põlde. *Anonüümne
64. Imelise suveõhtu saab veeta augustis Käravete Järvemuusika õhtul. *Anonüümne
65. Juulis vanavara laat Seidlas, üliäge koht.*Anonüümne
66. Paides Linnameeskond ja nende võidukad mängud, elamus igale spordisõprale. *Anonüümne
67. Kettagolfi rajad ja võistlused. Türi-Allikul saab mängida bowlingut ja Aravetel saab sõita kardiga. Lisaks lõputu nimekiri headest kalastuskohadest. *Anonüümne
68. Kodune tunne. Paide linn tundub vana ja väärikas. Rahulik ja veidi uimane. Merle
69. Järvamaal on palju põnevat avastamist. See on üks ütlemata huvitav ja mitmekesine maakond, nii looduslikult kui ka kultuuriliselt. Vaatamist, uudistamist, avastamist jagub lausa mitmeteks päevadeks. Tegevust jagub nii looduse armastajale kui ka kultuuri ja ajaloo austajale. Nii aktiivse ja seiklusliku puhkuse otsijale kui ka vaikuse, rahu ja romantika armastajale. Pille 
70. Kabala mõisa ahjude soojus külmal ajal või kiviseintesse talletatud jahedus palaval suvepäeval. Tulede säras Imavere kohale kõrguvad aurupilved ja mõnusalt magus okaspuidu lõhn. Jaanus
71. Mind köidab väga väeline Kirna. Olen mõisas ja pargis korduvalt elamuslikult aega veetnud, vedanud sinna sõpru-sugulasi ning olen nõus ikka ja jälle tagasi minema. Tulpide õitsemise ajal kohe kindlasti. Soovitan kõigile! Tiina
72. Vaikus, mida pakuvad rohked soo-alad; austus oma kuulsate kaaskodanike vastu, nende loomingu väärtustamine, eksponeerimine, säilitamine; sädeinimesed, kes seda teevad (Kärner, Praust jpt). Pille
73. Minu jaoks on Järvamaa kõige ägedam maakond ja Lehtmetsa selle kõige toredam küla. On tulnud ettepanekuid mujale kolida, aga POLE VÕIMALIK! EI SAA! Mul on alust karta, et need minu inimesed siit külast ei ole valmis minuga koos kolima ja ma pole valmis kedagi neist maha jätma. Kusjuures… kui nüüd naaberküla inimeste peale mõelda, tekib üsna samasugune probleem. Üks hästi armas ühine tegemine on materialiseerumas ja minu elevust, ärevust, imetlust ja rõõmu on võõral raske ette kujutada. Külarahvas vist pisut kujutab. Küllike
74. Järvamaa on kodune, turvaline ja tuttav, looduslähedane ja südames! Barbi
75. Kui pealinnast Järvamaale kolisin, hoiatasid mind kohalikud, et järvalane tahab, et teda isiklikult kutsutakse. Vastu ei vaielnud, aga ei tahtnud ka hästi uskuda – kellel see aeg kõiki neid sadu inimesi läbi helistada! Mida ma ei teadnud, oli see, et tuli teada n-ö võtmeisikuid, kellele helistada. 15-20 aastat tagasi ei teadnud suunamudimisest kui elustiilist siinkandis veel midagi, aga see on alati olemas olnud, ja mulle tundub, et järvalased jälgivad oma suunamudijaid vägagi. Birgit 
76. Elasin põldude keskel. Tuulevaikust oli seal harva. Süda- ja hilissuvised põllud meenutasid mulle oma tuules liikuvate viljapeadega loojangupäikeses merd. Võisin õuel tundide kaupa istuda ja seda vaadelda. Seal, koduõuel, ja hiljem toas, arvuti taga, sündisid nii mõnedki luuletused, sõnad lauludele ja mõtisklused, mis nüüdseks raamatusse jõudnud. Raamatu kaanepiltki on Järvamaalt, Müüsleri küngastel tehtud. Tänutunne mõeldes kõigele, mis kogetud, on suur. Birgit 
77. See Köisi risti vaher. Kaheharuline. Kui olin laps, ütlesid vanemad ikka, et kui see puu paistab, siis oleme kodus. Kas siis aeti meid pikalt sõidult üles või ei tohtinud enam magama jääda. Hiljem kasutasin sama puud oma last äratades või ärkvel püsima keelitamiseks. Paide poolt tulles paistab see kaugele. Mujalt tulles olid teised märgid – kas Müüsleri oma tänavavalgustusega või üle põldude paistev kodumaja. Kohe-oleme-kodus märgid. Birgit 
78. Kunagisele kodukandile mõeldes meenuvad esmalt ikka ühised tegemised. Üks hullult ägedam kui teine. Naeratus näol mõtlen tagasi, kuidas võõpasime bussipeatused seelikutriibuliseks või kuidas kogukonda liitis ausamba korrastamise projekt. Birgit 
79. Järvamaal on nii rahulik nagu oleks aastaringselt jõulud. Priit
80. Inimesed on nii mõnusalt kinnised, et mitte keegi ei tüüta sind. Võõrale ei öelda kunagi niisama “tere”. Priit
81. Sportimiseks on nii palju taskukohaseid võimalusi, et selleks ongi inimesed rahulikud. Priit