- aasta heitlik suvi on pannud paljud õlgu kehitama: suvi või asi? Sajab tihti, tuuled paisuvad tormiks ja äike on sage taevakülaline. Huuksi külla Källomäele tuleb sõita Tallinn-Tartu maantee kaudu. Esimese hooga põrutame peaaegu teeotsast mööda, sest kevadisel külaskäigul nähtud kaunis talukoha silt on just eelmisel õhtul tormituule meelevalda sattunud ja lebab murtuna puude varjus. Peremees plaanib kindlalt taastada selle puusepa meistriteose.
Nagu muistne legend kõlab perenaise suust kokkusaamise lugu. Kümme aastat tagasi elasid tallinlanna Jana ja lõunaeestlane Margus pealinna paneelmajas. Igapäevaelu saatmas sisetunne, et kusagilt peab saabuma nende elu jaoks veel üks pööre. Kuskil peab olema koht nendesugustele mittekorteriinimesele. Källomäel saabus esimese jalapuudutusega oma koha äratundmine sekundiga. Tagasi koju sõites sõlmiti tehing peaaegu autos, sest hirm kohast ilma jääda oli ühtäkki nii suur.
Koha ära ostnud, uurisid Jana ja Margus põhjalikult talu pabereid, sest segadus talu nimega vajas selitamist. Kuni jäi silma nimekasutusena Källomäe. See tundus meeldejäävalt unikaalne. Tänaseks on „Källomäe talu toode“ Järvamaal tuntud kaubamärk. Looduskosmeetika tarvis registreerib Jana brändi külanime Huuksi järgi.
Linnatüdruk Jana muigab, et tarkus tuli tasapisi. Õpitubades viiakse huvilised peenarde vahele, et näha taime kasvamist ja rääkida taime kasulikkusest tema kasvukohas. Aed, kus täna aiatuure tehakse, on tema rajatud. Esialgu parima äranägemise järgi taimetutse mulda torgates ja edaspidi juba teadlikumalt istutades. Ümber istutades palub Jana taimelt vabandust ja viib uude kohta. Jana kasvatab paljud vajalikud taimed loodukosmeetika ning hoidiste jaoks ise.
Jana hindab väga oma mentorit taimetark Katrin Lukket Karepalt. Just tema julgustas Janat tegelema sellega, millega ta täna tegeleb – mõelda välja põnevaid ja kasulikke tooteid. Janale sobib ideaalselt olla ise endale tööandja. Koolitused ja töötoad, nii Källomäel kui ka Wittensteini tegevusmuuseumi ladina köögis, annavad eluks vajaliku suhtluse ja tagavad kliendipeegelduse, et oma tooteid lihvida. Jana väidab, et tootearendus tema peas käib kogu aeg.
Veinimeistriks saamisest räägib peremees Margus, et tahe joogimeistriks õppimisest tuli vaadates abikaasa hoogu toimetamisel. 15 aastat tagasi ei osanud ta veinist lugu pidada, sest ei teadnud sellest suurt midagi. Tänaseks on veini katsetatud juba mitu aastat. Margus peab ennast väga kriitiliseks veinivalmistajaks. Kõige uhkem on Margus oma võililleveini üle, mida arendas ja katsetas hea mitu kevadet, et tabada mesisuse ja mõrkjuse tasakaal. Peas olid teadmised olemas, aga praktika ei tulnud järgi. Kõige suurema üllatuse toorainena pakkus ploomide vanaema alõtša. See partii osteti kiirelt näppude vahelt ära. Tahaks väga proovida veel valget sõstart veiniks teha. Ega Källomäe veinikoja partiid suured ei ole, sest hoiuruumid on väikesed. Enamasti saab sort enne otsa kui uus partii peale tuleb. Peremees Margus osutab poolikule vundamendile, kus on rajamisel suurem veinikoda. Hetkel on veini valmimiseks vajalikud ruumid koduköögi suurused ja sellest enam ei piisa. Veinitee liikmed ollakse eelmise aasta maikuust. Osa võetakse kõigist Veinitee üritustest.
Hoidistamise buum algas Källomäel kui Koigi mõisa sügisese moosilaada korraldaja kutsus uustulnukaid kampa. Moosikonkursil läks ülihästi. Sündisid mitmed tunnustusi toonud keedised. Näiteks „Hea tuju moos“ on õunast, vaarikast ja vaniljest. „Kommimoos“ koosnes õunast, arooniast ja banaanist, mis hiilgas väga omapärase maitsega. Neid mekiti suisa Terevisiooni stuudios. „Nii hea tunne on kui sind märgatakse“, arvab Jana. Kimchi ristiisad olid Jana poeg ja väimees, nemad muudkui utsitasid proovima. Esimene laar rändas teadmatusest komposti. Lihtsalt tundus nii vastuvõetamatu lõhnaga. Nüüd katsetab Jana ise põnevusega uusi maitseid, aga mitte väga teravaid.
Ühel päeval sai purkidesse ja pudelitesse pandut sedavõrd palju, et oma pere ei tarvitanud enam ära. Laatadel käies pakuti ikka toodangut mekkida ka. Veini igaüks mekkida ei soovi. Kes juhib autot ja ei riski võtta, kel on lihtsalt kraadiga jookidesse oma suhe. Siis tekkis mõte villida pudelitesse alkoholivaba teeseenejooki ehk kombuchat. Jälle katsetatakse erinevaid maitsekooslusi. Seenepurke on mitu ja asja selguse mõttes on igal purgil oma nimi nagu lapsel. Kui teeseenejoogi valmistamise tuju ei ole, siis pannakse seenepurgid „hotelli“ ehk külmkappi.
Leivategu kerkib köögis pliidil rätiku all. Källomäele on tulemas turismigrupp, kellele sai lubatud leivakõrvase juurde oma leiba pakkuda. Meie jutuajamise ajal keedavad kohale tulnud modellid Jana juhendamisel looduslikku kollast huulepalsamit. See on üks populaarsemaid töötube, mida Janalt tellitakse. Töötubade nimekiri on iseenesestki mõista palju pikem kui üks salv.
Avatud talude päevadest võttis Källomäe rahvas osa esimest korda, aga kindlasti mitte viimast. Neid külastanud inimesed olid toredad. Tegevust jagus kõigile: kes veetis aega töötoas, kes nautles degusteerimislaua juures, kellele pakkusid huvi lilled ja põõsad. Suurimaks hitiks sai aia põlisasukas „must tikker“, mis kasvab seal talukoha Källomäeks nimetamise päevast peale.
Källomäel ei ole miski lihtsalt toode. Iga moos, vein või salv on osa kahe inimese eluloost. See on lugu kahest väsimatust katsetajast, kellele jaoks on iga taim, iga retsept, iga külaline kirg. Jana ja Marguse lugu pole jutt maale kolimisest, see on ümberkehastumine oma rada käivateks loojateks. Källomäel sünnib kõik südamest ja isetegemise rõõmust. Ise nad naerulsui ütlevad, et katsetamist jagub ka järgmiseks kümnendiks. Siin on alati midagi käärimas.
Tulge vaatama, maitsma ja kaasa elama, sest Huuksi külla Källomäele oled oodatud sinagi. Veinikoja külastusinfot ammuta kodulehelt.
Kirjutas Piret Sihver, pildistas Silver Köster ja toetasid
