Jalgrattad ja Eesti ajalugu keskaegses kõrtsihoones Väätsal

Jalgrattamuuseum ei edene iseenesest, siia on ikka külalisi vaja – Valdo Praust

Valdo Praust

Kui me oma Järvamaa ringreisil Eesti jalgrattamuuseumi jõudsime, oli uksel tervitamas muuseumi vägilasemõõtu hing, teadmisi pilgeni täis kõvaketas, peremees Valdo Praust. Kõvaketas sobib talle ehk ütelda küll, sest Valdo on väga süsteemse mõtlemisega mees, kelle igapäevatööks on küberturbega seonduv. Rikkalik teadmiste pagas ei piirdu vaid jalgrataste ja küberkaitsega, ta on ka Eesti mõisaajaloo suur asjatundja. Eriti südamelähedased on talle keskaegsed mõisad. Kogutud teadmised on ta süstematiseerinud enam kui kümnesse mõisaid kirjeldavasse raamatusse ja koostanud kodulehe www.mois.ee. Ka jalgrattamuuseumi hoone ajaloo uurimiseks on ta arhiivides veetnud tunde. Tema sõnul pärineb osaliselt ligi meetripaksuste välisseintega hoone, milles algselt olnud kõrts ja hiljem tegutsenud Väätsa vallavalitsus, 1534. aastast. Kõrts paiknes Eesti muinas- ja keskaegse teedevõrgu keskpunktis ning selle Väätsa jaoks olulise fakti plaanib Valdo kunagi mälestusmärgiga tähistada.

Valdo jalgrattahuvi sai aga alguse juba teismelise eas, kui oli vaja putitada oma esimest lagunema kippuvat jalgratast. Juppide otsimisest ja vanade rataste kordategemisest kasvas tegemisrõõm ja kogunes rataste arv. Samuti hakkas pöördeid lisama mõte luua rändnäituse asemel oma püsiv muuseum, kus esitleda nii jalgrattaid kui ka teisi kogunenud rariteete ning Eesti ajalugu tutvustada. Mõte sai teoks 5 aastat tagasi, kui ajaloolises hoones, kus veel eelmise sajandi alguses asus vallavalitsus, avati pärast põhjalikku remonti ametlikult Eesti Jalgrattamuuseum. Täna leiab muuseumi 7 näituseruumist ligi 150 jalgratast ja tuhatkond ootab veel oma võimalust särada. Vaikselt idaneb mõte ekspositsioonipinda laiendama hakata. Ehk varsti.

Hetkel rullub jalgrattalugu muuseumis lahti läbi erinevate ajastute: Eesti rattad 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastate keskpaigani, Saksa rattad kuni Teise maailmasõjani (kaasaarvatud). Rootsi ja Inglise rattad, kumbki omaette näituse osana, ning kauba- ja raudteejalgrattad 1920.-30. aastatest. Endise vallamaja teiselt korruselt leiab aga Nõukogude Liidu rattad ajaperioodist 1944-1980 ning eraldi laste- ja noorterattaid. Muuseumis on ka abimootoriga jalgrattaid ning rariteete mujalt maailmast, mis iga pühendunud kollektsionääri uhkeks ja rõõmsaks teeksid.

Aukohal troonib omaaegne maailma üks kallimaid rattaid, unikaalne võistlusratas Rudge Olympic Aero, mis valmistatud Inglismaal ning kuulus 1930-ndate aastate Eesti parimale jalgratturile Harald Feldmannile. See oli tollal innovaatiline mudel, mille sadulapost telliti näiteks Rolls Royce´i lennukitehasest.

Muudest eksponaatidest tekitavad elevust Opeli tehases Saksamaal valminud lapsevanker (1910-14), Venemaa keisririigi esimene ilma toruta grammofon (1907) ja Marie Underile kuulnud trükimasin – magusad pärlid iga ajaloohuvilise jaoks. Vanim hoonega seotud eksponaat on aga hoopis endise vallamaja 1909. aastast pärit maast laeni ulatuv kolme massiivse lukuga seif tollaeagsete kupüüridega. Miks kolm lukku? Kas sina tead?

Tavapärane giidiga ringkäik muuseumis võtab umbes 1-2 h, kuid tõsisem ajaloohuviline võib unustada end pererahvaga jutustama pikemalt. Panna taustale vaikselt mängima grammofonil mõni šellakheliplaat sõjaeelsete muusikapaladega, toetada end saalis ehk seminariruumis sohvale või istuda pika laua taha ja vestelda tunde nii muuseumist kui elust Eestis eile ja täna.

Kord aastas aga paneb peremees Valdo Praust pähe torukübara ja rinnale kulduuri, et minna jalgrattasõpradega ajalooliste rataste tuurile mõnda kaunisse Eestimaa paika. Ühinemiseks ei pea ilmtingimata omama ajaloolist ratast, võib sõita ka tänapäevasega, kuid riietus olgu ajastutruu!

Fotod: Silver Köster

„Imetledes Järvamaad“ lugude valmimist toetavad: