Lugudest kihav Paide

„Paides on, mida näha ja kogeda“ – Ründo Mülts, Järvamaa muuseumi teadusjuht

Kui sullegi satub Paides linnatuuri tegema ja värvikaid lugusid pajatama noorsand Ründo, siis hoia piip ja prillid! Või võta taskust välja mobiiltelefon, et kõik need detailirohked juhtunud minevikulood saaks videosse kinni püütud – koju naastes jääb siis võimalus kogetut uuesti läbi elada ning mõelda Paidele, naeratus suul.

Ründo Mülts

Kuigi Ründol on vanust sama palju kui taasiseseisvunud Eestil, puistab ta ajaloolisi fakte sellise täpsusastmega, nagu oleks isiklikult iga kirjeldatud sündmuse tunnistajaks olnud. Igapäevaselt toimetab Ründo Järvamaa muuseumi teadusjuhina ning ei jõua päris iga linnakülalist isiklikult tervitada. Niisiis, kui avastad Paidet omal käel, otsi vanalinna majade akendelt-ustelt Paide majalugude QR-koodi kleepsu – skaneerides koodi, saad teada põnevaid mineviku- ja olevikulugusid, mida linn peidab endas sadu.

Paide sünniks loetakse 1265. aastat, kui Liivi ordu maameister Konrad von Mandern alustas siia linnuse ehitamist ja lasi kroonikul sellest maailmale teada anda. Viljandi järel teine Eesti alale rajatud ordulinnus pandi püsti paekivist, mis ühtlasi andis paigale nime – Wittenstein tähendas alam-saksa keeles valget kivi. Praegu kannab sama nime linnuse vallitornis asuv ajakeskus Wittenstein, kus saab mänguliselt reisida läbi kaheksa ajastu, sealhulgas promeneerida Eesti Wabariigi aegses linnas, mida siis juba ametlikult Paideks nimetati. Tõenäoliselt tuleneb ka eestikeelne nimi paekivist, mida on sajandite vältel linnaehituses rohkelt kasutatud.

Tänagi Paides ringi jalutades tabab silm märkimisväärsel hulgal paekivist skulptuure. Viimati linnapilti lisandunud skulptuurid – Paesümfoonia ja Paest klaver ­– asuvad Paidest pärit maailmakuulsa helilooja Arvo Pärdi tunnustamiseks rajatud muusikaaias. Vähemalt üks skulptuur olevat aga linnast veel kindlasti puudu: eestlaste poolt Pärdiga võrdväärselt armastatud näitlejannale Ita Everile, kelle sünnikodu asus otse ordulinnuse külje all.

Linnaõigused sai Paide esmakordselt juba 1291. aastal, kuid hilisemast ajaloost on värvikaid lugusid ka sellest, mida linn saanud ei ole. Üheks neist laiarööpmeline raudtee, millest linnaisad omal ajal tähelepanuväärselt loobusid; peeti liiga mürarikkaks ja häirivaks nii linnaelanikele kui kariloomadele, kelle piimaanni vähenemist kardeti. Märgilise otsuse tulemused on ilmsed tänaseni – raudtee tulekuga tegi suure arenguhüppe Türi, mis kasvas Paide kõrval Järvamaa teiseks linnaks, samas maakonna piimalehmade arvukus on tolleaegsest soodsast otsusest alates aina kasvanud.

Paidel oli teinegi harukordne võimalus – saada ülikoolilinnaks 18. sajandil, kui tsaarivõim otsis Liivimaal selleks sobivat paika. Võrdluses Pärnu, Tartu ja Jelgavaga rääkis Paide kahjuks kuuldavasti kolm olulist fakti: puudub varasem haridusasutuse ajalugu, küttepuud on kallimad kui mujal ja kliima on konkurentidest viletsam. Ülikooli niisiis ei saadud ning vabatahtlikult loobuti laiarööpmelisest raudteest, kuid linnaelanike meele tegid rõõmsaks kohalik õlu G. Stammi õllevabrikust, suu magusaks Presidendi-nimelised kommid H. Trantmanni kompvektitehasest (praeguses politseimajast) ning rahupiibu popsutamiseks saadi tubakat kohalikust vabrikust, mille ajaloolises hoones tegutseb täna hubane Wabakohvik.

Üks värvikaimaid Paides elanud ja linna elu 19. sajandil mõjutanud isikuid oli sakslane, Tartust Paidesse kreisi- ehk maakonnaarstiks tulnud doktor Carl Hermann Hesse (1802-1896). Tema kodumaja säilinud pole, selle kujutlemiseks tuleb kasutada fantaasiat. Sama tegi edukalt ka doktor Hesse pojapoeg, maailmakuulus kirjanik Herman Hesse, kes ise kunagi Paidesse ei jõudnud, kuid tundis enda sõnul linna paremini kui mõndagi teist korduvalt külastatud kohta tänu omal isalt kuuldud detailsetele lugudele idüllilisest paigast keset Eestit.

Fotod: Silver Köster photography

„Imetledes Järvamaad“ lugude valmimist toetavad: