Väe talus Järvamaal, rabade ja metsade keskel, mitte kaugel Norra-Oostriku maagilistest ja veerohketest allikatest, toimetab metshaldjalikult habras perenaine Kristine Põldver, pikad linalakk-lokid ja mururohelise kleidi hõlm liikumise rütmis kelmikalt hõljumas. Ta elab Väe talus käsikäes loodusega, austades siiralt ja südamega emakest Maad ning iseennast  looduse osana. Jagab oma hetkes olemise rõõmu ja väge kõigi nendega, kes tunnevad end ära Väe talu kutses. Juhendab, olenemata aastaajast, looduseusku rännakulisi oma viie elemendi meditatiivsetel loodusretkedel või viib läbi Yin jooga tundi talu avaras kaminaga joogaruumis. Ta räägib hingestatult osavõtlikele kuulajatele, kuidas lugeda looduse märke, jagab õpetusi ja oma õppetunde loodusega kokku kasvamisest ning on absoluutselt kindel, et igal asjal on tähendus. Iga tegu, mida teed või sõna, mida ütled või ka – mõtled, loeb. Ka kõik emotsioonid, mida kogeme, on sõnumikandjateks ja meie arenguks vajalikud. Mitte miski pole juhuslik.

Ilmselgelt pole juhuslik see, et paar aastat tagasi puges Kristine südamesse kindel teadmine, et pealinnaelu ja turundusjuhi karjäär hinnatud rahvusvahelises ettevõttes pole hetkel tema jaoks. Ta soovis tagasi koju, oma juurte juurde, lähemale loodusele, lihtsamat olemist – et hingel oleks hea.

Otsus tehtud, hakkasid juhtuma asjad, mis olid oma õiget hetke oodanudki: temast sai noore emana Yin jooga õpetaja, leidis oma kodukandis Väe talu, mis end kiht-kihi järel avab, niisamuti kui paljastavad salajasi paiku koduraba ning metsatukk. Samm sammult settis Väe talu perenaises ka äratundmine, et enda avamise, näitamise, väljendamise kaudu, mis elu ta Väel elab, saab ta aidata ka teisi tagasi loodusesse ja seeläbi  – iseendasse.

Kui Kristine pole parasjagu metsas väekaid hetki püüdmas, rituaalset teerännakut korraldamas, päikesesoojas laukas vanni võtmas või seljakotiga rabatornis öötähti imetlemas, astub ta arvatavasti paljajalu mööda koduse metsatuka samblavaipa oma hiiepuu juurde  või istub, selg nõjatumas vastu männitüve, kodurabas, silmad raamatulehtedel, et kogeda uusi taipamisi, hundikutsikas Samia energiliselt kõrval karglemas. Lihtne päris olemine.

Usaldades elu ja lugedes looduse märke, kasvavad nad talus üheskoos avara maailmatunnetusega teismelise poja Sebastianiga. Koos otsivad nad vaikusehetki, et märgata hetkedes peituvat väge ja anda üksteisele hingamiseruumi. 15 minutit müravaba aega, et olla vaikuses, peaks kuuluma iga inimese päeva sisse. 15 minutit, mis oleks vaba mitte ainult välisest mürast, vaid ka sisemisest mõtete virvarrist. Lihtsalt püsida kõigi oma meeltega kohal ja hetkes iseendaga ja – iseendana.

Ja midagi on veel…

Väe talu perenaise tundliku sulega kirjapandud taipamisi saavad kõik huvilised lugeda ja enda jaoks tähendusrikkad ära tunda Väe talu sotsiaalmeedia kanalitest. Sealt pärineb ka tema teerännaku mõtte- ja tundekäik: “See, kus sa praegu oled, ei ole vale ega vähem, see on täpselt õige ja paras. Ja midagi on veel…” Teda toidab teadmine, et elul on meile alati nii palju pakkuda. Tuleb vaid hoida end avatuna, et seda kõike märgata ja leida oma suund. Oma elu kutse. Justnimelt kahe sõnaga – elu kutse. Kuhu elu sind kutsub?

Fotod: Silver Köster

„Imetledes Järvamaad“ lugude valmimist toetavad: