Eesti ühes väikelinnas Türil seisis peatänava ääres üks 150-aastane lobudik. Vihm pesi ta aknaid ja tuul pühkis piisku kui pisarad. Enne lammutamist hõikas omavalitsus välja: kes tahab? Türi Kogukonnaselts, vanade majade sõprade klubist alguse saanud selts hüüdis vastu, et nemad tahavad.
Majake oli nõukogudeaegse laastamistöö ja minnalaskmismeeleolu ohver, õnneks olid ajaloolised väärtused kaetud käepäraselt hangitud sodimaterjaliga. Asuti maja puhastama ja avastama, et taastada ajalooline maja selle endises ja ehituslikus väärtuses. Lagunevast majast sai suurepärane kogukonna praktikabaas ja koolituskoht, kus kursuste objektiks oli maja ise. Huvilistele õpetati lubikrohvi tegemist, palgitöid, materjalide taastamist, laudmaterjali taaskasutust, ehituslikke ennistustöid. Tegevused paelusid kohalikke inimesi niivõrd, et vahel ei mahtunud huvilised tuppa äragi. Edenes mõtteviis säästvast renoveerimisest ja suurema hoo saamiseks kirjutati rahastusprojekte. Eesmärgiga, et võiks hinnata vanu väärtuseid.
Kokku juhtusid ühiste huvidega ja nö “südamega” inimesed – mööbli taastajad, hobiehitajad, käsitöölised, asjaarmastajad, vabatahtlikud nokitsejad. Sajandeid on kestnud eestlastel talgutraditsioon ja tahe oli levitada kestlikkuse ja säästlikkuse sõnumit generatsioonide üleselt. Kestliku mõtteviisi keskuse loomise idee sobis väikelinna keskkonda ja haaras kogukonna pärandi hoidmisse.
Tänaseks, pärast kuueaastat maja arendust, ollakse ikka veel nähtamatul, kuid lõppematul teel. Kunagisest kõrtsist-hobutallist (1860 -1917) ja hilisemast 14 korteriga elumajast (alates 1917) kasvas välja kogukonnakeskus KONN, märkides nii asukohta ajaloolises Konnakülas kui ka kogukonda, mis eesti keeles käändub kui see kahepaikne. Sestap on majas koha leidnud ka Konna kojad ehk töötavad käsitöömeistrid.
Meistreid on kodades 4-5, kes töötavad kui müüvad kui ka õpetavad käsitööd. “Vedru väljas” on vana mööbli taastamise töökoda. Samuti tegutseb majas kunstnik Madli Liiva kunstikoda. Lisandumas on lilleseade meister töökoda.
Maja teisel korrusel on retrostiilis mälestuste korter, mis on populaarne ajakapsel külastajatele. Korrastatud koosolekute tuba on renditav ning plaanis on avada teise ringi pood taaskasutatavate ehitusmaterjalide tarvis.
KONNa maja on ellu kutsunud kaks väga oodatud festivali – juulikuu 3. nädalavahetuse traditsioon on kestlikust toimimisest kõnelev “Rohevest” ning teine kohtumiste päev on pärimustoidu ja -elustiiliga “Retrovest”, mis toimub septembris.
Juba esimene Rohevest 2019 tõi hoovile üle 500 inimese, kuid edasi rõhutatakse pigem traditsioonile ning kestlikkusele kui rahvarohkusele. Mõlema festivali ühisosaks on õhtukontserdid, maja saamisloo ajalootuurid, loengud ning näitused. Kokku on aastate jooksul saanud Konna majas targemaks või meelt lahutanud kindlalt üle 10 tuhande inimese üle Eesti.
2022. liitus kogukonnamaja tegemistega kohvik-resto Ajatu ja juba 2023 omistati söögikohale Nordic White Guide tunnustav tiitel. Koht arvati ka riigi peresõbralikumate toitlustuste hulka. Sööma saamiseks soovitatakse laud ette broneerida, mis Eesti maapiirkonnas ei ole tavaline.
Õnn soosib julgeid. Väärtuspõhine tegutsemine seisab Türi linnas ühes hallis majas tugevatel jalgadel. Toimekamad on nii kohalikud inimesed ja aktiviseerunud on turistide Türi külastused. Siseturistide hulgas on sihtkohaks kujunenud toidukoht kohvik-resto Ajatu.
Üks etapp maja päästmisest, teadvustamisest ja avamisest inimestele on tehtud. KONNa maja on turismisihtkohana tulnud, et jääda. Näidatakse uhkusega saavutatut ja teiste piirkondade arendajad külastavad maja inspiratsiooni saamiseks. Eks lihtsaid tõdesid tuleb vahel ka üle rääkida: komposteerimine, vana materjali kasutamine, kohalik toit, loodusehitus, vana aja kombed, elustiili jälgede minimeerimine keskkonnas.
Enam pole majagi hall, vaid lillemustris ning ei kuku vihmapiisad ta peale kurvalt kui pisarad.
Fotod: Silver Köster
„Imetledes Järvamaad“ lugude valmimist toetavad:
